Kõrbenud ja lõhki raskes põuavalus,
pragulise suuga taevast maa vett palus.
Kaevud seisid tühjad, viljad põllul viltu,
igaüks see ootas päästvaid vihmatilku.
Vereohvri maale peab see rahvas tooma -
mitusada vangi mitu tuhat looma.
Juba ammu polnud suuri sõdu peetud,
võõraid vangikarju polnud kokku veetud.
Targad mehed tulid kokku suurde kotta,
kellegagi pole praegu minna sõtta.
Endi hulgast tuleb inimohvreid leida,
ja kui muu ei aita, tuleb liisku heita.
Targematest üks siis ennast püsti ajas:
"Arvan, liisku heita meil ei ole vaja,
ohvriks saagu need, kel jõud on kadund verest,
kokku toome haiged igaühe perest."
Käsk siis teada varsti kõikidele anti,
ohvripõllu äärde haigeid kokku kanti.
Emad ahastasid, lapsed tegid kisa,
kellelt viidi tütar, kellelt haige isa.
Hädaldasid naised, mehedki meelt heitsid,
kuni oma haiged vargsi ära peitsid.
Ühel mehel oli naine olnud kena,
nüüd ta ilust palju järel polnud enam.
Haigus näris selga, ristluu sisse puges,
mees ta kohal palveid poole ööni luges.
Rohte sisse jootis, armastusest vestis,
parata ei olnud, haigus ikka kestis.
Aga ta ei peitnud oma naist ka ära,
temani kui jõudis otsimise kära.
Ilusamad riided naise selga andis,
kätel oma naise õue peale kandis.
Ohvripäeval põllul voolaku su veri,
sügisel seal langeb kuldseid viljateri.
Nagu sinu juuksed säraks päikse läbi,
viljakõrs saab nõtkeks sinu keha läbi.
Sirbiga kui vilja sügiseti lõikan,
sind siis viljast otsin, sinu nime hõikan.
Vastuse mul viljast kahistavad tuuled,
sama õrnalt nagu öelnuks sinu huuled.
Ja kui kevad leivataina kerkimas on mõhus,
samamoodi kasvaks lapsuke sul kõhus.
Sinu pehmest rinnast pole siis nii kahju,
sooja leivapätsi kui ma võtan ahjust.
Vihmast metsajärve veed on jälle helged,
vaatavad sealt mulle sinu silmad selged.
Nii sa igavesti minule jääd kenaks,
kuldse lõikuse ja sinivete emaks.
Iga hetk sa oled minu mõtted,
suhu pannes leiba, sirpi seinalt võttes.
Mulda kobestades, järves silmi pestes,
meie laspelastel muinasjuttu vestes.
