Tartu Raekoja peahoone ukselink

Kell lõi kaksteist ning Tartu Raekoja kellamäng alustas Vivaldi „Kevade“ esitamist. Imeilusalt kõlavad kellad kajasid kirkalt üle Raekoja platsi ja ehk kaugemalegi ning kostsid kõigile linnarahvale kõrva. Kaunis helin äratas üles ka Raekoja peahoone peaukselingi. Oli ju täna laupäevane päev ning tähtsat ametit pidav ukselink võis puhkepäeval endale päevast uinakut lubada. Pealegi olid kevadiselt vilkad linnakodanikud sellel aastal eriti tihedad linnavalitsuse külastajad ning neid teenendav ning lahkelt vastu võttev Raekoja peaukselink oli natukene ära väsinud. „Ehk peaksin vitamiine võtma – võibolla on mul kevadväsimus,“ jäi suikumisest üles äratatud ukselink mõttesse. Õnneks on nurga taga olemas Raekoja apteek, kust need vajalikud vitamiinid hõlpsasti ka kätte saab. On ju need apteekrid nõnna kaunid ja lahked. Unest toibunud, jäi ukselink Raekoja platsi jälgima. Kevadiselt kaunis ilm oli linnarahva ka puhkepäeval Raekoja platsile jalutama ja kohvikuid külastama kutsunud. Ukselingi jaoks oli suurim rõõm näha oma rahvast Raekoja platsil liikumas. Olgugi, et kaks päeva nädalas saab ukselink inimeste teretamisest puhata, on ukselingil siiski rõõmus meel, et ka puhkepäevadel võib ta rõõmsat toimetamist kõrvalt jälgida. „Eks ma olen juba vana ka...,“ jääb väärikas ukselink mõttesse. „Millal mind Tartu parima sepa juures vormiti ning siia toodi – kes seda enam mäletab...,“ püüab ukselink meenutada. Igal juhul on vasksel peenelt graveeritud ukselingil aastaid rohkem kui mõnel inimesel. „Linnavalitsused on tulnud ja läinud, aga mina olen jäänud!“ on ukselink enda üle uhke. Pealegi on vana ukselink vist ainuke, kes linnas kõiki linna poole pöördujaid kõige paremini mäletab. „Siin käib igasugu rahvast. Küll on mind teretanud tugev kuldklotseriga ärimehe peopihk kui kuiv ning kondine kerjusest vanatädi peopihk.“ „ Aga minu jaoks on kõik omad,“ ei taha ukselink inimestel vahet teha.  Vivaldi „ Kevade“ kellamäng jõuab lõpule. „Nüüd on jälle mõneks ajaks rahu majas,“ leiab Raekoja peahoone vana ja väärikas ukselink ning jääb kevadeliselt askeldavate Raekoja platsi ees jälle tukkuma.

Järgmine lugu on loodud "Kevade" ainetel ning põhineb Bernardo Bertolucci filmil "Ten minutes older".

Kas sa kriiti tõid?

„Jälgi nüüd hoolega!“ noomib õpetaja suvetööle jäänud õpilast. „Need arvud pead sa esmalt korrutama, seejäral teed liitmistehte!“ püüab hoolikas õpetaja Laur arvutustehte järjekorda tahvlil selgitada. Taha pinki könni vajunud õpilane Toots ei tee seda aga märkamagi. On teised kooliõpilased ju tänasest suvevaheajale pääsenud ning tema võib vaid vargsi aknast jälgida, kuidas kõik oma asju kokku pakivad ning kodu poole seavad. „ Toots, kas sa üldse kuulad ka mind?“ püüab õpetaja Laur Tootsi tähelepanu köita. „Jajah... ennem tuleb liita ja siis korrutada!“ püüab Toots kuuldut uuesti meenutada. „Sa vajad natukene puhkust! Ehk lähed tood mulle köstri toast kriiti, seejärel jätkame!“ leiab õpetaja Laur lahenduse ning haarab viiuli ning alustab lugu „Kui mina alles noor veel olin“.

Koridori jõudnud, tunneb Toots vaid suurt rõõmujoovastust, et ometi tunnist minema sai. Aga köstri juurde ta minna ei julge. Veel valusalt on tal meeles vitsahoobid, mis köster talle andnud oli, kui ta kooli ilusaima tüdruku Teele tantsule oli krabanud. Sellest on nüüd möödas palju aastaid ning noored on juba suureks kasvanud, ometi on mälestus veel sama hell, kui oleks see alles eile juhtunud. „Kas sina hakkad ka juba ära sättima?“ kostub järskuTootsi selja tagant malbe hääl. „Ei... jah! Saingi tulema ka!“ ei taha Toots tema poole pöördunud Teele ees rumalaks jääda. „Võibolla aitad mul siis asjad koju viia? Mul on väga raske kott!“ pakub Teele vargsi Tootsi poole piiludes. „Jaa... jah, ikka!“ ei suuda Toots oma rõõmu varjata. Nii seavad ärevil noored sammud Teele poole.

„Mida sa peale kooli teha plaanid?“ küsib teel olles tüdruk Tootsi käest. „ Mis siin ikka, eks tuleb talu kohendama hakata, isa enam ei jõua,“ püüab Toots neiule sobivat vastust otsida. „ Kas naisevõtu plaani ka on?“ kihistab Teele järgmist küsimust küsida. „No...noh, kust seda naist nii äkki siin Paunveres ka võtta on?“ muheleb Toots vallatu küsimuse peale. „Kas meie kandis siis tõesti kedagi võtta pole?“ jääb Teele suurte silmadega järsku seisatama. Toots tunneb nüüd, et on midagi valesti teinud ning püüab olukorda leevendada:„ Ei...noh, eks kedagi ikka on!“ Jutt vaibub ning mõlemad kõnnivad edasi vaikselt. Tüdruku viimane küsimus jääb Tootsi kummitama ning ta vaevub uuesti küsima:“ Aga on sul siis kedagi soovitada?“ Teele naerab selle peale, kuid ei vasta midagi. Juba hakkabki Teele maja paistma. „Minu isa on vana ja ema ka. Ka minul tuleb terve talu enda hoole alla võtta. Üksi seda ei jõua,“ muutub Teele nukraks. Järsku Teele seisatab, keerab end Tootsile vastu ning vaatab sügavalt noorhärrale silma: „ Jah, mul on sulle kedagi pakkuda! Ma pakun Sulle ennast!“ Toots paneb ehmatusest Teele koti maha ja lööb silmad pärani: „Ennast... ja mulle? Aga Sina oled ju Arno pruut!“ „ Ehh, mis Arno pruut mina ka olen...,“ viskab Teele nördinud pilgu kõrvale. „Ei... noh... see on nüüd küll hea uudis!“ leiab sellise vastuse peale Toots ning krahmab Teele käte vahele ning tõstab neiu kõrgele taeva poole nii, et heledad kilked kuni Teele taluõueni kostuvad.

Toots läheneb koolile. Kuna ta on oma piirkonna üks tublimaid töömehi nii talutöödes kui põllaharimises, siis on ta palutud appi külakooli parandama. Tööriistakast käes, astub Toots vaikselt kooli poole, milles ta käis viimati kakskümmend aastat tagasi. Vahepeal on ta võtnud endale naiseks Teele. Nad on asunud elama Tootsi talusse ning on kurja vaeva näinud, et talu uuesti üles lüüa. Neil oli sündinud kolm last ning esimene laps on ka juba kodust välja lennanud. Selliste mõtetega jõuab  Toots kooli ette ning tema silme ette kangastuvad mitmed lapsepõlvemälestused. „ Kuis aeg lendab...,“ suudab vaid endine kooli marakratt kõige peale kosta. Tootsi  meenutused katkestab õrn viiulilugu „Kui mina alles noor veel olin“, mis kooli avatud aknast kooliõuele kandub. Tootsi suule ilmub lai naeratus ning ta jookseb ootusärevalt koolimajja. Toots siseneb endisesse klassiruumi ning leiab eest musta kuju, kes akna ees viiulit mängib.  Must kuju ei lase sisenejast end häirida ning mängib viiuliloo lõpuni. Rahulikult pöörab kuju end ümber ning küsib:“ Kas sa kriiti tõid?“ See on ju õpetaja Laur! Toots täitub rõõmuga ning ta seab end klassi tahapinki istuma. „ Jah... enne peab korrutama, seejärel liitma!“ teab Toots matemaatika lahenduskäiku.