Kui kaua ma pole siia kirjutanud ja kui palju mu mõtted on siiani eelmiste postituste sarnased. Võibolla on tulnud rohkem kibestumist ja näen, et ühiskonnal ei ole vaja puudega inimesi. Tuleb ise võidelda, tuleb ise rinda pista. Kuid kas on alati jõudu, ka minul kaob jõud ja jaks kui isegi on vaja seista selle eest, et jõuaks iga päev tõusta ja elementaarsed askeldused ära teha. Võiks ju nii olla, et ühiskond soosib natuke nõrgemate ühiskonda sulandumist ja kasvõi loob ise töökohad natuke nõrgematele, et nemadki tunneks end vajalikuna ja saaks kuidagigi lisaks pensionile teenida raha, olla kasulikud. Kahju, et riik on unarusse jätnud nii palju puudega inimesi, kes on siiski võimelised töötama, ühiskonnas osalema ja muudviisi kasulikud olema, kahju, et inimene on meie noores arenevas ühiskonnas nii kaitsetu...