Tartu Raekoja peahoone ukselink

Kell lõi kaksteist ning Tartu Raekoja kellamäng alustas Vivaldi „Kevade“ esitamist. Imeilusalt kõlavad kellad kajasid kirkalt üle Raekoja platsi ja ehk kaugemalegi ning kostsid kõigile linnarahvale kõrva. Kaunis helin äratas üles ka Raekoja peahoone peaukselingi. Oli ju täna laupäevane päev ning tähtsat ametit pidav ukselink võis puhkepäeval endale päevast uinakut lubada. Pealegi olid kevadiselt vilkad linnakodanikud sellel aastal eriti tihedad linnavalitsuse külastajad ning neid teenendav ning lahkelt vastu võttev Raekoja peaukselink oli natukene ära väsinud. „Ehk peaksin vitamiine võtma – võibolla on mul kevadväsimus,“ jäi suikumisest üles äratatud ukselink mõttesse. Õnneks on nurga taga olemas Raekoja apteek, kust need vajalikud vitamiinid hõlpsasti ka kätte saab. On ju need apteekrid nõnna kaunid ja lahked. Unest toibunud, jäi ukselink Raekoja platsi jälgima. Kevadiselt kaunis ilm oli linnarahva ka puhkepäeval Raekoja platsile jalutama ja kohvikuid külastama kutsunud. Ukselingi jaoks oli suurim rõõm näha oma rahvast Raekoja platsil liikumas. Olgugi, et kaks päeva nädalas saab ukselink inimeste teretamisest puhata, on ukselingil siiski rõõmus meel, et ka puhkepäevadel võib ta rõõmsat toimetamist kõrvalt jälgida. „Eks ma olen juba vana ka...,“ jääb väärikas ukselink mõttesse. „Millal mind Tartu parima sepa juures vormiti ning siia toodi – kes seda enam mäletab...,“ püüab ukselink meenutada. Igal juhul on vasksel peenelt graveeritud ukselingil aastaid rohkem kui mõnel inimesel. „Linnavalitsused on tulnud ja läinud, aga mina olen jäänud!“ on ukselink enda üle uhke. Pealegi on vana ukselink vist ainuke, kes linnas kõiki linna poole pöördujaid kõige paremini mäletab. „Siin käib igasugu rahvast. Küll on mind teretanud tugev kuldklotseriga ärimehe peopihk kui kuiv ning kondine kerjusest vanatädi peopihk.“ „ Aga minu jaoks on kõik omad,“ ei taha ukselink inimestel vahet teha.  Vivaldi „ Kevade“ kellamäng jõuab lõpule. „Nüüd on jälle mõneks ajaks rahu majas,“ leiab Raekoja peahoone vana ja väärikas ukselink ning jääb kevadeliselt askeldavate Raekoja platsi ees jälle tukkuma.

Järgmine lugu on loodud "Kevade" ainetel ning põhineb Bernardo Bertolucci filmil "Ten minutes older".

Kas sa kriiti tõid?

„Jälgi nüüd hoolega!“ noomib õpetaja suvetööle jäänud õpilast. „Need arvud pead sa esmalt korrutama, seejäral teed liitmistehte!“ püüab hoolikas õpetaja Laur arvutustehte järjekorda tahvlil selgitada. Taha pinki könni vajunud õpilane Toots ei tee seda aga märkamagi. On teised kooliõpilased ju tänasest suvevaheajale pääsenud ning tema võib vaid vargsi aknast jälgida, kuidas kõik oma asju kokku pakivad ning kodu poole seavad. „ Toots, kas sa üldse kuulad ka mind?“ püüab õpetaja Laur Tootsi tähelepanu köita. „Jajah... ennem tuleb liita ja siis korrutada!“ püüab Toots kuuldut uuesti meenutada. „Sa vajad natukene puhkust! Ehk lähed tood mulle köstri toast kriiti, seejärel jätkame!“ leiab õpetaja Laur lahenduse ning haarab viiuli ning alustab lugu „Kui mina alles noor veel olin“.

Koridori jõudnud, tunneb Toots vaid suurt rõõmujoovastust, et ometi tunnist minema sai. Aga köstri juurde ta minna ei julge. Veel valusalt on tal meeles vitsahoobid, mis köster talle andnud oli, kui ta kooli ilusaima tüdruku Teele tantsule oli krabanud. Sellest on nüüd möödas palju aastaid ning noored on juba suureks kasvanud, ometi on mälestus veel sama hell, kui oleks see alles eile juhtunud. „Kas sina hakkad ka juba ära sättima?“ kostub järskuTootsi selja tagant malbe hääl. „Ei... jah! Saingi tulema ka!“ ei taha Toots tema poole pöördunud Teele ees rumalaks jääda. „Võibolla aitad mul siis asjad koju viia? Mul on väga raske kott!“ pakub Teele vargsi Tootsi poole piiludes. „Jaa... jah, ikka!“ ei suuda Toots oma rõõmu varjata. Nii seavad ärevil noored sammud Teele poole.

„Mida sa peale kooli teha plaanid?“ küsib teel olles tüdruk Tootsi käest. „ Mis siin ikka, eks tuleb talu kohendama hakata, isa enam ei jõua,“ püüab Toots neiule sobivat vastust otsida. „ Kas naisevõtu plaani ka on?“ kihistab Teele järgmist küsimust küsida. „No...noh, kust seda naist nii äkki siin Paunveres ka võtta on?“ muheleb Toots vallatu küsimuse peale. „Kas meie kandis siis tõesti kedagi võtta pole?“ jääb Teele suurte silmadega järsku seisatama. Toots tunneb nüüd, et on midagi valesti teinud ning püüab olukorda leevendada:„ Ei...noh, eks kedagi ikka on!“ Jutt vaibub ning mõlemad kõnnivad edasi vaikselt. Tüdruku viimane küsimus jääb Tootsi kummitama ning ta vaevub uuesti küsima:“ Aga on sul siis kedagi soovitada?“ Teele naerab selle peale, kuid ei vasta midagi. Juba hakkabki Teele maja paistma. „Minu isa on vana ja ema ka. Ka minul tuleb terve talu enda hoole alla võtta. Üksi seda ei jõua,“ muutub Teele nukraks. Järsku Teele seisatab, keerab end Tootsile vastu ning vaatab sügavalt noorhärrale silma: „ Jah, mul on sulle kedagi pakkuda! Ma pakun Sulle ennast!“ Toots paneb ehmatusest Teele koti maha ja lööb silmad pärani: „Ennast... ja mulle? Aga Sina oled ju Arno pruut!“ „ Ehh, mis Arno pruut mina ka olen...,“ viskab Teele nördinud pilgu kõrvale. „Ei... noh... see on nüüd küll hea uudis!“ leiab sellise vastuse peale Toots ning krahmab Teele käte vahele ning tõstab neiu kõrgele taeva poole nii, et heledad kilked kuni Teele taluõueni kostuvad.

Toots läheneb koolile. Kuna ta on oma piirkonna üks tublimaid töömehi nii talutöödes kui põllaharimises, siis on ta palutud appi külakooli parandama. Tööriistakast käes, astub Toots vaikselt kooli poole, milles ta käis viimati kakskümmend aastat tagasi. Vahepeal on ta võtnud endale naiseks Teele. Nad on asunud elama Tootsi talusse ning on kurja vaeva näinud, et talu uuesti üles lüüa. Neil oli sündinud kolm last ning esimene laps on ka juba kodust välja lennanud. Selliste mõtetega jõuab  Toots kooli ette ning tema silme ette kangastuvad mitmed lapsepõlvemälestused. „ Kuis aeg lendab...,“ suudab vaid endine kooli marakratt kõige peale kosta. Tootsi  meenutused katkestab õrn viiulilugu „Kui mina alles noor veel olin“, mis kooli avatud aknast kooliõuele kandub. Tootsi suule ilmub lai naeratus ning ta jookseb ootusärevalt koolimajja. Toots siseneb endisesse klassiruumi ning leiab eest musta kuju, kes akna ees viiulit mängib.  Must kuju ei lase sisenejast end häirida ning mängib viiuliloo lõpuni. Rahulikult pöörab kuju end ümber ning küsib:“ Kas sa kriiti tõid?“ See on ju õpetaja Laur! Toots täitub rõõmuga ning ta seab end klassi tahapinki istuma. „ Jah... enne peab korrutama, seejärel liitma!“ teab Toots matemaatika lahenduskäiku.

Kui kaua ma pole siia kirjutanud ja kui palju mu mõtted on siiani eelmiste postituste sarnased. Võibolla on tulnud rohkem kibestumist ja näen, et ühiskonnal ei ole vaja puudega inimesi. Tuleb ise võidelda, tuleb ise rinda pista. Kuid kas on alati jõudu, ka minul kaob jõud ja jaks kui isegi on vaja seista selle eest, et jõuaks iga päev tõusta ja elementaarsed askeldused ära teha. Võiks ju nii olla, et ühiskond soosib natuke nõrgemate ühiskonda sulandumist ja kasvõi loob ise töökohad natuke nõrgematele, et nemadki tunneks end vajalikuna ja saaks kuidagigi lisaks pensionile teenida raha, olla kasulikud. Kahju, et riik on unarusse jätnud nii palju puudega inimesi, kes on siiski võimelised töötama, ühiskonnas osalema ja muudviisi kasulikud olema, kahju, et inimene on meie noores arenevas ühiskonnas nii kaitsetu...

õigus elada ja olla õnnelik

http://www.youtube.com/watch?v=bcnWysA9gxo

Why, why can’t this moment last forevermore?
Tonight, tonight eternity’s an open door
No, don’t ever stop doing the things you do
Don’t go, in every breath I take I’m breathing you

Euphoria, forever till the end of time
From now on, only you and I, we’re going u-u-u-u-u-up
Euphoria, an everlasting piece of art
A beating love within my heart, we’re going u-u-u-u-u-up

We are here, we’re all alone in our own universe
We are free, where everything’s allowed and love comes first
Forever and ever together, we sail into infinity
We’re higher and higher and higher, we’re reaching for divinity

Euphoria, forever till the end of time
From now on, only you and I, we’re going u-u-u-u-u-up
Euphoria, an everlasting piece of art
A beating love within my heart, we’re going u-u-u-u-u-up

Forever we sail into infinity
We’re higher, we’re reaching for divinity
Euphoria, euphoria
We’re going u-u-u-u-u-up

Euphoria, an everlasting piece of art
A beating love within my heart, we’re going u-u-u-u-u-up
Euphoria, euphoria
We’re going u-u-u-u-u-up

kas sa tead kui üksi ma end tunnen...

kas sa tead kui maha jäetuna ma end tunnen...

jah, ma olen haige, pöördumatult haige, aga see ei tähenda, et mind tuleks maha kanda, ma hingan ja näen samamoodi nagu sina, vajan armastuts nagu sinagi... ma vajan ja väärin samasugist suhtumist ja vastuvõttu ühiskonna poolt nagu sinagi - olla armastatud...

võibolla ma kogen rohkem kui sina, ma kogen valu ja surma hingeõhku. Aga ma ikkagi veel elan ja tahan elada sinuga samas ruumis, tahan olla sulle kasulik ja kallis. See et ma ei ole ilus või pappi kokku ei lükka või ei ole mega andekas ei tähenda, et ma ei vääri elada ja olla armastatud, vajatud.

ma olen inimene ja ma vajan sind, mistahes pakendis ma olen ,ma olen ikkagi inimene, usu mind.......

...and if i ever touch you again, than know, that i have been loving you...

do you hear me?
do you listen to me?
i am a wind that is blowing,
i am a sand on your shores,
i am seas surrounding your continent...

i know everything about you!
you have been close to me since the day you were born!
you are my BEAUTY!
you are my SWEETNESS!
you are my LOVE!

you are the closest,
you are the dearest,
you are the hottest!

i cry when you cry,
i laugh when you laugh,
i am by your side!

never let me go, baby!!!
never forget me!!!
i miss you as much as you do!!!
i search you the same much you do!!!

i am here when you talk!
i am there when you pray!
never missed a pray,
never missed a struggle, tear or gladness!

i love you, Kairit!
i love you so much!!!

you live deep in my heart, in the deepest spot!
you make me live!!!
you make me move!
you make me set the Sun on its way
and i run the world just for you
that you could be happy!
that you could smile, run!
that i could hear your smile!

the world is created for you!
it is made only because of you,
because of your sweet legs and hands!

i love you, Kairit!
you make me live too!
i live because of you!
i love you in every deepest meaning!

i want you to live!
i want you to go,
run,
seek for the happiness i have given to you,
seek my heart,
my love!

you are the sweetest!
you are my love!

you are the reason i am here,
you are the reason the world is made,
you are my sunshine, baby,
you are my love!

Last weeks a lot of things have happened to me... my thoughts are renewed by God, everything is changing... don´t know whether to follow these thoughts or not... have a lot of questions in my mind.
Have a lot of thoughts in my mind, who i am and what i am living for... have memories from my past when i was a kid yet and how happy i was than... all the truth is laid  upon me, i just have to pick it up... but i am afraid... to choose life and happiness. Why?
Oh, God how desperately i am fallen in love with you, you are my new LOVE... how can i live here with all the madness, how do i survive in this crap and crazy world, how do i survive??? Tell me!

Elistvere loomapargi loodusvaated