Ma armastan  Sind...

Sinu hoolde jään ma...

Ma armastan Sind...

ilma Sinuta enam ei saa...

Ma armastan Sind...

igavesti Su oma nüüd ma...

Ma armastan Sind...

Sinu hoolde jään ma...

AEG ON LAUL

 parem link: http://www.youtube.com/watch?v=wruBjG5Imbw

Kui rändan läbi aja,
tean, kõik on lahtine,
kord maailm meelitab, siis kodutee.

Kord olen hääl, kord kaja,
siis kaeban tuulele,
mind vaatab salaja kuu üle vee.

Suurim otsija, see on armastaja,
suurim leidmine ootab veel.

Aeg on laul,
millel vaid sõnad on korduvad
aeg on laul, kui sa vaid oskad kuulata.

Meid liitev lõppend sajand,
sild, millel kohtume,
ei ole meelega võõrad ju me

Kui üks armunu rändab läbi aja,
kõik on lahtine,
jõuab veel.

Aeg on laul,
millel vaid sõnad on korduvad
aeg on laul, kui sa vaid oskad kuulata.

Aeg on laul,
millel vaid sõnad on korduvad
aeg on laul, kui sa vaid oskad kuulata.

Kloostri aeg meie elus

Täna on mul siis selline väike vaba päev. Kooli ma ei läinud, kuna hommikul olin väga unine. Eile sai tibuga ujulas käidud ja täna väike rammetus sees;) Hea on, kui oled midagi teinud ja peale seda saad mõnusalt puhata;)

Imelik on see inimene. Puhkamine ja lõõgastumine on ainult siis nauditavad, kui see järgneb pingutusele. Kui alalõpmata olla tegevusetu ja nö lihtsalt vegeteerida, siis puhkus ei ole enam nauditav, vaid pigem painav ja degenereeriv. Inimene vajab ikkagi liigutamist ja tegevust, osalemist ühiskonans, suhtlemist.

Üks päev räägiti jututoas kloostris elamisest. Viskasin seal paar nalja ja siis hakkas mu mõte ise edasi jooksma. Leidsin end mõttelt, et ka vangla võib olla klooster... ja miks ka mitte töötus või emaduspuhkus... olukorrad, kus oled ühiskonnast lõigatud ja pead endaga silmitsi seisma. Kloostris viibimise aeg leiab aset meie kõigi eludes. See on aeg, kus tuleb endaga silmitsi seista. See võib olla raske, eriti kui inimene ei ole harjunud endaga üksi olema. Samas on see suur võimalus leida tee iseendani ja sisemiselt edasi areneda ja edasi liikuda. Minu jaoks on sisemine liikumine ja areng väga olulised. Usun, et iseendaga koos olemine ja selles mõnikord painavas ja valusas protsessis on puhastav toime. See annab elule mõtte ja puhastab olulise mitteolulisest.

Kui liiga kaua endaga üksi olla, siis võib see muutuda degenereerivaks protsessiks. Ehk siis inimene kapseldub enda sisse ja ei suuda enam ümbritsevaga kaasas käia. Nn kloostris viibimise aeg on mingi kindel aeg ja sellest tuleb väljuda ja ellu tagasi minna. Nii arvan mina;) Olen oma elus kogenud  nn kloostirs liiga pikalt viibimise halbu vilju. Puhastustuli muutub hoopis sind põletavaks ja heast tuleb halb. Alati tuleb ühiskonda tagasi minna, ei tohi endasse sulguda. See on äärmus ja sellel liikumisel on äärmuslikud tagajärjed.

Võiksin paralleele otsida usust, kuid arvan, et seda võib tuua igalt elualalt, kus minnakse oma kitsa teemaga liiga süvitsi ning ei tulda üldisesse ja enamusele arusaadavasse maailma tagasi. Usumehed, kes pühendavad end jumala teenimisele, Piibli lugemisele jne, ei suuda mingi aeg enam mõista tavainimese keelt. Olen seda ise kogenud 10 a kristlasena olles. See on minu arvates ohtlik. Äärmuslikkus on alati ohtlik. Maailm ei pruugi mõtelda õigesti ja ei pruugi olla läbinisti kõigile arusaadavaid elureegleid, kuid kui neist lõpuni võõrduda, siis muutub see sellele kildkonnale ohtlikuks. See on minu isiklik kogemus. Enamus ja enamuse arusaam omab siiski mingisugust tõde ja enamuse heakskiit või halvakspanu peaks alati korrigeerima meie hoiakuid. Muidu võib asi minna liiga kitsarinnaliseks ja kaduda kriitiline meel.

Ma usun, et enamuses peitub selle mõttes tõde, et isegi kui ideoloogia, mille järgi inimesed elavad, on sant või vale, siis kogukond säilitab endas mingi elulhoidva suhtumise ja seda suhtumist tuleks usaldada ja austada. Sellest ei tohiks lõpuni võõrduda. Sest inimkonna sees on instinkt ellu jääda ja karjana liikuda. Kui sellest end ära lõigata, on oht pigem ise hukkuda.

Minu mõte on see, et igal inimesel on õigus mõelda ja olla. Iga inimene peab end eraldama ja end leidma, eriti nii kiires ja kirjus maailmas nagu on seda tänapäev. Enda isoleerimine ja enda tajumine on essentsiaalne, kuid... sellel on piir. Ei tohi jääda eraldatusesse ja tuleb väljuda sellest nn kloostrist. Omaette teema on see, kudias see võimalik on ja kas ühiskond alati pakub neid võimalusi ühiskonda naaseda. Näiteks, kui on tegemist tööpuuduse või muu asjaoluga. Aga ma usun, et on oluline inimese sees kaotada see kaspeldatus ja  tuleks eluga kaasa minna. End leida ja edasi minna, sest kui inimene kapseldub, siis kardan, et ta hukkub.. omaenda sisse... nii naljaks kui sa ka ei ole... karjas on elu....

Depressiooni maailm

Ma püüan lühidalt panna kirja mõtted, mis on tänase päeva jooksul tekkinud. Mul on nimelt jälle depressioon peal ja ma püüaks mõtestada seda mida tunnen ja mõtlen.

Depressiooni all olemine on tegelikult väga huvitav seisund, sest see on nagu omaette maailm või nagu nn kaiffi all viibimine. See on teine maailm, dimensioon. Need väärtused, mida selles maailmas oluliseks peame, kaotavad depressiooni maailmas olulisuse ja muutuvad tühiseks. Nii tundub mõttetu see sigimine-sagimine, kiirus ja aja kulg. Minu maailma depre maailm on vaikne ja tühi, see on tardunud ja konstantne. Aeg seisab. Ja mina seisan. Vaatlen, kuidas kõik tormavad ja tõmblevad.....aga mina ei tee midagi.... ainult vaatlen pealt.... Samas tekib selline tunne, et selles tardumuses on kõik nagu olemas ja midagi ei peakski tegema. Selles on justkui mingi tõde, mida tuleks ammutada. Et tuleks seista ja ammutada vaikust ja tõde ja kirkust. See maailm tõmbab nii endasse, et tahad temasse sukelduda ja mitte kunagi tagasi tulla. Leides sealt vaikuse ja liikumatuse...

Samas on see ka raske maailma, sest kõik on liiga konstantne ja muutumatu. Nähes teisi liikumas ja ringi tormamas, ei suuda ise kaasa minna ja puudu motivatsioon liikuda, õigemini ei olegi nagu jalgu või käsi millega liikuda. Sa vaatad pealt nagu puu ja elu läheb sinust mööda.... see omamoodi vastik tunne.... justkui oleks topis, millel ei ole elu sees. Kõik on vb liiga tühi ja kõle. Puudub mõte ja mõtestatus. Kõik on liiga vaikne ja piinavalt rahulik.

Nii ongi selles depre maailmas nii head kui vead;) Mõnikord võib seda nautida, mõnikord on painavalt valus....

I FEEL YOU!!! Depeche Mode

http://www.youtube.com/watch?v=hq7UCzYJhiE

I feel you
Your sun it shines
I feel you
Within my mind
You take me there
You take me where
The kingdom comes
You take me to
And lead me through
Babylon

This is the morning of our love
It's just the dawning of our love

I feel you
Your heart it sings
I feel you
The joy it brings
Where heaven waits
Those golden gates
And back again
You take me to
And lead me through
Oblivion

This is the morning of our love
It's just the dawning of our love

I feel you
Your precious soul
And I am whole
I feel you
Your rising sun
My kingdom comes

I feel you
Each move you make
I feel you
Each breath you take
Where angels sing
And spread their wings
My love's on high
You take me home
To glory's throne
By and by

This is the morning of our love
It's just the dawning of our love

i am afraid....

i am afraid to loose myself...
i don´t know who i am...
am i alive?
why am i living?
what is my purpose?
i hate myself so much.....
wish i could just vanish....