See on väga tõsine kirjutis. Ma ei tahaks seda tegelikult siia kirjutada, aga võibolla on see ka omamoodi vajalik... igaljuhul on see valus teema...
Tahaksin kirjutada probleemidest, soovist neid lahendada ja sellega kaasnevatest tagajärgedest...
Tihti oleme me vähem või rohkem muredes ja probleemides. Mõnikord on mõned mured nii suured ja koormavad, et neile lõpu tegemine tundub võimatu. Siis selle asemel, et tegeleda probleemiga, kargame me hoopis ühiskonnale ja lähedastele kraesse, arvates, et probleemi allikaks võib olla ümbritsev ja lähedased. See on ohtlik situatsioon. Mõnikord tundub, et kui hüljata ümbritsev keskkond või lähedased, et siis justkui oleks see probleemi lahendamine. Kahjuks on see vaid pettekujutelm. Kui hüljata keskkond ja lähedased, siis tuleb lahendamata probleem sinuga kaasa ka uute keskkonda ja suhtesse. Samas, tuleks mõelda ka asjaolule, mida keskkonnast ja lähedastest lahkumine kaasa tooks... See võib jätta väga sügavad haavad ja mõjuda hävitavalt lähedasi. Eriti kui on tegu lastega.
Ma soovitaks kõikidele, kellel on probleemid ja kes suures hädas ja oskamatuses kipuvad hülgama keskkonda ja lähedasi, et leida lahendust - vaadake hoolega üle, mis on probleemi tegelikud põhjused ja kas neid saaks lahendada objektiivselt kaasates profesionaale vms.
Usun, et kõik probleemid on ühel või teisel viisl lahendatavad. Kahju kui probleemi lahendamine toob kaasa ühsikondlikke ja perekeskseid suuri valusid.
No comments:
Post a Comment