Ma püüan lühidalt panna kirja mõtted, mis on tänase päeva jooksul tekkinud. Mul on nimelt jälle depressioon peal ja ma püüaks mõtestada seda mida tunnen ja mõtlen.
Depressiooni all olemine on tegelikult väga huvitav seisund, sest see on nagu omaette maailm või nagu nn kaiffi all viibimine. See on teine maailm, dimensioon. Need väärtused, mida selles maailmas oluliseks peame, kaotavad depressiooni maailmas olulisuse ja muutuvad tühiseks. Nii tundub mõttetu see sigimine-sagimine, kiirus ja aja kulg. Minu maailma depre maailm on vaikne ja tühi, see on tardunud ja konstantne. Aeg seisab. Ja mina seisan. Vaatlen, kuidas kõik tormavad ja tõmblevad.....aga mina ei tee midagi.... ainult vaatlen pealt.... Samas tekib selline tunne, et selles tardumuses on kõik nagu olemas ja midagi ei peakski tegema. Selles on justkui mingi tõde, mida tuleks ammutada. Et tuleks seista ja ammutada vaikust ja tõde ja kirkust. See maailm tõmbab nii endasse, et tahad temasse sukelduda ja mitte kunagi tagasi tulla. Leides sealt vaikuse ja liikumatuse...
Samas on see ka raske maailma, sest kõik on liiga konstantne ja muutumatu. Nähes teisi liikumas ja ringi tormamas, ei suuda ise kaasa minna ja puudu motivatsioon liikuda, õigemini ei olegi nagu jalgu või käsi millega liikuda. Sa vaatad pealt nagu puu ja elu läheb sinust mööda.... see omamoodi vastik tunne.... justkui oleks topis, millel ei ole elu sees. Kõik on vb liiga tühi ja kõle. Puudub mõte ja mõtestatus. Kõik on liiga vaikne ja piinavalt rahulik.
Nii ongi selles depre maailmas nii head kui vead;) Mõnikord võib seda nautida, mõnikord on painavalt valus....
No comments:
Post a Comment