Kloostri aeg meie elus

Täna on mul siis selline väike vaba päev. Kooli ma ei läinud, kuna hommikul olin väga unine. Eile sai tibuga ujulas käidud ja täna väike rammetus sees;) Hea on, kui oled midagi teinud ja peale seda saad mõnusalt puhata;)

Imelik on see inimene. Puhkamine ja lõõgastumine on ainult siis nauditavad, kui see järgneb pingutusele. Kui alalõpmata olla tegevusetu ja nö lihtsalt vegeteerida, siis puhkus ei ole enam nauditav, vaid pigem painav ja degenereeriv. Inimene vajab ikkagi liigutamist ja tegevust, osalemist ühiskonans, suhtlemist.

Üks päev räägiti jututoas kloostris elamisest. Viskasin seal paar nalja ja siis hakkas mu mõte ise edasi jooksma. Leidsin end mõttelt, et ka vangla võib olla klooster... ja miks ka mitte töötus või emaduspuhkus... olukorrad, kus oled ühiskonnast lõigatud ja pead endaga silmitsi seisma. Kloostris viibimise aeg leiab aset meie kõigi eludes. See on aeg, kus tuleb endaga silmitsi seista. See võib olla raske, eriti kui inimene ei ole harjunud endaga üksi olema. Samas on see suur võimalus leida tee iseendani ja sisemiselt edasi areneda ja edasi liikuda. Minu jaoks on sisemine liikumine ja areng väga olulised. Usun, et iseendaga koos olemine ja selles mõnikord painavas ja valusas protsessis on puhastav toime. See annab elule mõtte ja puhastab olulise mitteolulisest.

Kui liiga kaua endaga üksi olla, siis võib see muutuda degenereerivaks protsessiks. Ehk siis inimene kapseldub enda sisse ja ei suuda enam ümbritsevaga kaasas käia. Nn kloostris viibimise aeg on mingi kindel aeg ja sellest tuleb väljuda ja ellu tagasi minna. Nii arvan mina;) Olen oma elus kogenud  nn kloostirs liiga pikalt viibimise halbu vilju. Puhastustuli muutub hoopis sind põletavaks ja heast tuleb halb. Alati tuleb ühiskonda tagasi minna, ei tohi endasse sulguda. See on äärmus ja sellel liikumisel on äärmuslikud tagajärjed.

Võiksin paralleele otsida usust, kuid arvan, et seda võib tuua igalt elualalt, kus minnakse oma kitsa teemaga liiga süvitsi ning ei tulda üldisesse ja enamusele arusaadavasse maailma tagasi. Usumehed, kes pühendavad end jumala teenimisele, Piibli lugemisele jne, ei suuda mingi aeg enam mõista tavainimese keelt. Olen seda ise kogenud 10 a kristlasena olles. See on minu arvates ohtlik. Äärmuslikkus on alati ohtlik. Maailm ei pruugi mõtelda õigesti ja ei pruugi olla läbinisti kõigile arusaadavaid elureegleid, kuid kui neist lõpuni võõrduda, siis muutub see sellele kildkonnale ohtlikuks. See on minu isiklik kogemus. Enamus ja enamuse arusaam omab siiski mingisugust tõde ja enamuse heakskiit või halvakspanu peaks alati korrigeerima meie hoiakuid. Muidu võib asi minna liiga kitsarinnaliseks ja kaduda kriitiline meel.

Ma usun, et enamuses peitub selle mõttes tõde, et isegi kui ideoloogia, mille järgi inimesed elavad, on sant või vale, siis kogukond säilitab endas mingi elulhoidva suhtumise ja seda suhtumist tuleks usaldada ja austada. Sellest ei tohiks lõpuni võõrduda. Sest inimkonna sees on instinkt ellu jääda ja karjana liikuda. Kui sellest end ära lõigata, on oht pigem ise hukkuda.

Minu mõte on see, et igal inimesel on õigus mõelda ja olla. Iga inimene peab end eraldama ja end leidma, eriti nii kiires ja kirjus maailmas nagu on seda tänapäev. Enda isoleerimine ja enda tajumine on essentsiaalne, kuid... sellel on piir. Ei tohi jääda eraldatusesse ja tuleb väljuda sellest nn kloostrist. Omaette teema on see, kudias see võimalik on ja kas ühiskond alati pakub neid võimalusi ühiskonda naaseda. Näiteks, kui on tegemist tööpuuduse või muu asjaoluga. Aga ma usun, et on oluline inimese sees kaotada see kaspeldatus ja  tuleks eluga kaasa minna. End leida ja edasi minna, sest kui inimene kapseldub, siis kardan, et ta hukkub.. omaenda sisse... nii naljaks kui sa ka ei ole... karjas on elu....